Roosi saamise lugu

Juba mõnda aega jookseb meie kodus ringi üks vahva triibuline tegelane, kes oma aktiivse loomu ja asjatoimetustega meie igapäevaelu tegemisi vürtsitab. See on Roosi, lühikarvaline hollandi lambakoera tüdruk, pärisnimega Amy's White Rose von den Hohenheimer Herdern, kel vanust selle loo kirjutamise ajaks juba 8 kuud. Roosi on sündinud 24.mail 2013 Lõuna-Saksamaal Stuttgarti külje all väikese hobikenneli von den Hohenheimer Herdern esimeses pesakonnas, kus sündis kokku 12 kutsikat - 6 isast ja 6 emast. Mõlemad Roosi vanemad pärinevad saksa kenneli Boyd's Bullriding aretusest, kus on kasvatatud hollandi lambakoeri üle 13 aasta.

Minult on mitmed uurinud, et miks selline tõuvalik ning kuidas me just Roosi võtmiseni jõudsime. Uue koera võtmise plaanid hakkasid minu jaoks selgemat kuju võtma 2012.aasta teises pooles, kui hakkasin uurima erinevatest välismaa kennelitest kutsika saamise võimalusi, kus vanematel ja esivanematel on ka töötulemusi ette näidata. Kindel tingimus oli ka see, et kutsikas peab sündima kevadel, et loovutamine ning kohanemisperiood uue koduga saaks toimuda suvel. Lühikarvaline hollandi lambakoer on täna veel Eestis üsna haruldane tõug ning siinne populatsioon on sõrmede ja varvaste abil kokkuarvatav. Hollandlane on suure töövõimega ning peremehele töötav tõug, lisaks on tal omapärane triibuline välimus ning temas on see "veel midagi", mida ei olegi nii lihtne esmapilgul selgitada. Eks aeg näitab, kas ja kuidas meil õnnestub seda töötahet ja energiat soovitud suunas liikuma panna.

Peale mõningaid meilivahetusi kasvatajatega olin märtsi lõpuks saavutanud kokkuleppe Roosi kasvatajaga emase kutsika osas ning jäin ootele. Aprilli lõpul olin tööasjus Frankfurdis ning otsustasin sealt mõnisada kilomeetrit lõuna pool elavat kasvatajat külastada, emase koera tiinus oli sel ajal veidi enam kui poole peal. Maipühade kevadine rohelus, Stuttgart-Süd koerteklubi sõbralik seltskond, soe vastuvõtt hommikusöögilauas ja muidugi mõista rõõmsameelne ja entusiastlik hollandlane Amy tekitasid kõik kokku tunde, et oleme õigel teel. Seda hetke tumestas vaid teadmine, et olen emaste kutsikate järjekorras neljas kutsikasoovija. Aga ootamise aeg läks kiirelt ning peagi selgus, et Amy pesakond on piisavalt suur, et minu kutsikasoov saabki tõeks.

Amyl külas Stuttgartis mais 2013

Nii asusimegi juuli keskpaiku kogu perega autoga lõuna poole teele, et meie väike Valge Roos koju tuua. Sõit oli muidugi pikk, kokku ligi 4500 kilomeetrit edasi-tagasi. Jõudsime Stuttgarti neljapäeval, 18.juuli õhtul ning läksime ka kohe kutsikaid vaatama. Kutsikate loovutamine pidi hakkama järgmisest päevast kui vanust 8 nädalat ametlikult täis. Olin kirjeldanud kasvatajale, milliseid jooni ma kutsikas näha soovin ning jättes välimikueelistused kõrvale, valisin kutsika, kes eelistas pesakonnakaaslastele ja omaette toimetamisele inimestega suhtlemist. Teadsin, et meie kutsikas kannab valget kaelapaela ning nähes teda aedikus esimeste seas meie poole trügimas valdas mind äratundmisrõõm. Pesakond jättis ühtlase mulje ning aedikusse astudes kattusin hetkega väikestest põrgulistest, kes mind küll juustest, kätest ja riietest püüdsid samaaegselt igasse suunda sikutada. Omaette vaatepilt oli nende tegelaste söögiaeg, peale mida sättisid need rahmeldised end pikutama ning seadsimegi meie end hotelli puhkama. Hommikul tulime Roosile järgi ning tunniga oli paberimajandus korras ning võisime koduteele asuda. Hetkest, mil kasvataja temaga hüvasti jättis ja ta mulle autosse sülle pani, oli Roosi meie koer! Ei mingit igatsust pesakonnakaaslaste, ema või kodu järele, olime hetkega omaks võetud. Pelgasin küll veidi, et kuidas kutsikas autosõitu talub, sest kahe eelmise koeraga oli väiksena mõningaid probleeme iivelduse ja oksendamisega, aga kartused olid asjatud. Roosi sättis ennast kohe tagumise istme peale magama ja magas kogu sõidu aja ehk peaaegu poolteist ööpäeva järjest. Vahepeatustes muidugi oli ta üleval ja uudistas maailma, samuti ka siis kui mõned tunnid öösel autos tukkusime, hakkas kutsikas omasoodu tegutsema. Laupäeval, 20.juuli õhtul saabusime tagasi koju ning elu koos Roosiga võis alata.